Õpikute valimine nende kaane järgi
Mulle helistas Mr. Norris, tuntud jurist Pasadenas, kes oli sel ajal osariigi hariduskomitee liige. Ta küsis, kas ma ei tahaks osa võtta õppeplaanide koostamise komisjoni tööst. See komisjon pidi valima uusi õpikuid Kalifornia koolide jaoks. Nimelt tuli osariigi seaduste järgi kõik keskkooliõpikud kinnitada hariduskomitees. Seepärast organiseeritigi vastav komisjon, kes andis komiteele nõu, milliseid õpperaamatuid kasutusele võtta. Selgus, et paljud raamatud olid pühendatud aritmeetika õpetamisele uuel meetodil, mida nimetati "uueks matemaatikaks". Kuna harilikult nägid neid raamatuid ainult õpetajad ja haridussüsteemi ametnikud, siis arvati, et poleks paha kaasata õpikute arvustamisele ka kedagi neist, kes ise kasutab matemaatikat oma töös ja saab aru, milleks on seda lastele vaja õpetada.
Võib arvata, et sel ajal tundsin ma mingit süümepiina oma keeldumiste pärast koostööst valitsusega, ja nii ma nõustusingi saama selle komisjoni liikmeks.
Otsekohe hakkasid tulema kirjad ja telefonikõned kirjastajatelt. Mulle öeldi: "Meil on hea meel, et Teid võeti komisjoni, kuna meie oleme alati tahtnud, et teadlased..." ja "See on suurepärane, et komisjonis on teadlane, kuna meie raamatud on teadusliku suunitlusega...". Kuid oli ka selliseid: "Me tahaksime selgitada Teile, millest meie raamatus juttu on..." ja "Me oleksime väga rõõmsad, kui saaksime Teid mistahes moel aidata meie raamatute arvustamisel...". See tundus mulle täiesti jampslikuna. Ma olen objektiivsust taotlev teadlane, ja mulle näis, et kuna õpilastel ja õpetajatel tuleb tegemist teha ainult õpikute ja õppevahenditega, siis igasugused kirjastustepoolsed täiendavad selgitused ainult segavad. Seetõttu ma keeldusin mistahes kõnelustest kirjastajataga, öeldes alati:"Te ei pruugi mitte midagi selgitada. Ma olen veendunud, et raamatud kõnelevad ise enda eest."
Ma esindasin teatud ringkonda, kuhu kuulus suurem osa Los Angelesest, välja arvatud kesklinn, mille esindajaks oli üks väga nägus daam L.A. koolivalitsusest - Mrs. Whitehouse. Mr. Norrise plaan nägi ette, et see daam tutvustab mulle komisjoni ja selle töökorda.
Mrs. Whitehouse rääkis hakatuseks mulle asjadest, mis tulevad komisjoni järgmisel kokkusaamisel arutlusele (nad olid ühe istungi juba ära pidanud, mind kaasati hiljem). "Meil on kavas rääkida loenduvatest arvudest", teatas ta. Ma ei teadnud, mis need on, kuid tuli välja, et jutt on täisarvudest. See, et neil oli iga asja jaoks oma nimetus, tegi mulle algusest peale palju tüli.
Ta selgitas mulle, kuidas harilikult toimub õpikute hindamine. Komisjoni liikmed saavad igast raamatust mõned eksemplarid, mis saadetakse oma ringkonna õpetajatele ja koolijuhtidele. Hiljem kogutakse arvamused kokku. Mul aga ei olnud tuttavaid õpetajaid ja ametnikke. Pealegi ma arvasin, et lugedes raamatuid, suudan ka ise otsustada, kas nad mulle meeldivad või mitte.
Nii ma võtsingi nõuks nad kõik ise läbi lugeda. (Minu ringkonnas oli inimesi, kes lootsid saada raamatuid hindamiseks. Mrs. Whitehouse tegi ettepaneku nende arvamused enda omadega kokku panna, et ma ei peaks nende kaebuste pärast hiljem kannatama. Nemad olid nõus ja ka mul polnud mingeid sekeldusi.)
Mõne päeva pärast helistas mulle raamatulao töötaja ja ütles: "Me oleme valmis saatma Teile raamatuid, Mr. Feynman; neid on kokku kolmsada naela."
Ma olin rabatud.
"Kõik on korras, Mr.Feynman; me leiame kedagi, kes aitab Teil need läbi lugeda."
Ma ei kujutanud ette, kuidas seda teha: te kas loete raamatuid või te ei loe neid. Oma kabinetis, maja alumisel korrusel, seadsin nende jaoks sisse eririiuli (raamatud võtsid enda alla seitseteist jalga) ja hakkasin lugema neid raamatuid, mis tulid arutlusele järgmisel istungil. Meil oli kavas alustada algkooliõpikutest.
See oli suur töö, ja ma olin päevad läbi all kabinetis. Mu naine rääkis, et sel perioodil oli elu majas nagu vulkaani peal: mõnda aega valitses vaikus, siis aga järsku: "PRRRRAUHHHH!!!!" - alumisel korrusel algab vulkaani purse.
Põhjus oli selles, et raamatud olid väga viletsad. Neis oli palju valet. Nad olid kiiruga kokku pandud. Oli tunda püüdu täpsuse poole; toodud näidetes (nagu autod tänaval "hulgana") oli kõik justkui korras, alati aga jäi sisse mingi ebamäärasus.
Definitsioonid polnud korrektsed. Kõik oli mingil määral mitmeselt mõistetav - autorid ei andnud endale päriselt aru, mis on "rangus", nad võltsisid. Nad õpetasid seda, millest ise täielikult aru ei saanud ja mis tegelikult oli lapsele kasutu.
Ma mõistsin küll, mis neil mõttes oli. Paljud inimesed arvasid, et pärast sputnikut me jääme venelastest maha, ja seepärast pöörduti matemaatikute poole, et need võtaksid õpetamise juures kasutusele uusi huvitavaid matemaatilisi mõisteid. Eesmärgiks oli muuta matemaatika laste jaoks köitvamaks.
Toon ühe näite. Nendes õpikutes räägiti mitmesugustest arvutussüsteemidest – viiendsüsteem, seitsmendsüsteem jne - et näidata kõiki võmalusi. See võiks huvi pakkuda lapsele, kes teab, mis on kümnendsüsteem. Niisugusele lapsele oleks see meelelahutuseks. Kuid nende järgi tuli välja, et iga laps peab teadma teisi arvutussüsteeme! Siit algasidki õudused: "Viige need arvud seitsmendsüsteemist üle viiendsüsteemi." Ühest süsteemist teise üleminek on täiesti kasutu asi. Kui te seda teha oskate, siis võib-olla on see teile vahelduseks, kui te aga ei oska - unustage see. Seda pole kellelegi vaja.
Olgu pealegi, mina igatahes lugesin neid raamatuid virnade kaupa, kuid üheski neist ei räägitud aritmeetika kasutamisest teaduses. Ja kui toodigi mingeid näiteid aritmeetika kasutamise kohta (aga üldiselt kujutas see teema abstraktset kaasaegset nonsenssi), siis olid need tavaliselt seotud markide ostmisega.
Lõpuks jõudsin raamatuni, kus öeldi: "Matemaatikat kasutatakse laialdaselt teaduses. Me toome siin näite astronoomiast, mis on teadus tähtedest." Ma pöörasin lehte ja lugesin: "Punaste tähtede temperatuur on neli tuhat kraadi, kollaste tähtede temperatuur on viis tuhat kraadi..." - siiani oli kõik korras. Siis järgnes: "Roheliste tähtede temperatuur on seitse tuhat kraadi, siniste tähtede temperatuur on kümme tuhat kraadi ja violetsete tähtede temperatuur on... (mingi suur arv)." Rohelisi ja violetseid tähti pole olemas, kuid teiste tähtede jaoks olid esitatud numbrid ligikaudu õiged. Kõik oli üldjoontes justkui korras, kuid kogu aeg tulid apsud. See, kes kirjutas, ei teadnud õigupoolest, millest ta kirjutas. Ja nii igal pool! Ma ei saa aru, kuidas me peaksime siis hästi õpetama, kui õpikuid kirjutavad inimesed, kes ise ka päriselt ei tea, mida nad teevad. Ja õpikud olid viletsad.
Äärmiselt viletsad!
Kummati olin ma selle raamatuga rahul, kuna seal oli sees esimene näide aritmeetika kasutamisest teaduses. Ma olin veidi küll häiritud, kui ma lugesin tähtede temperatuuridest. Veidi seepärast, et kõik oli enam-vähem õige, lihtsalt vigu lipsas sisse.
Seejärel tulid ülesanded. Näiteks: "John ja ta isa läksid välja tähti vaatama. John nägi kahte sinist tähte ja ühte punast tähte. Ta isa nägi ühte rohelist ja violetset tähte ning kahte kollast tähte. Missugune on Johni ja ta isa poolt nähtud tähtede summaarne temperatuur?" - ja ma pahvatasin õudusest.
Mu naine rääkis siis kui "vulkaanist allkorrusel". Ma tõin ainult ühe näite, kuid nii oli see pidevalt. Pidev absurdsus! Täiesti mõttetu oli ju liita kahe tähe temperatuure. Keegi kunagi ei tee seda, ehk, ainult siis, kui tahetakse leida tähtede keskmist temperatuuri, kuid iialgi mitte selleks, et leida kõikide tähtede summaarset temperatuuri! See oli kohutav! Kõik see kujutas endast nagu mängu, etsundida teid liitma, ja autorid ei mõistnud seda, millest nad kirjutasid. Näis, et sa justkui loed trükivigadeta teksti ja järsku on kogu lause nagu ümber pööratud. Matemaatika oli siin just selline. Täiesti lootusetu!
Ja tuligi esimene istung. Teised komisjoni liikmed andsid oma hinnangu mõnedele raamatutele, ja mult küsiti samuti minu hinnangut. Need erinesid sageli teiste omadest, ja nad küsisid minult: "Miks Te hindate seda raamatut nii madalalt?"
Ma selgitasin, et raamatus on järgmised ebakohad sellistel ja sellistel lehekülgedel - mul oli kõik kenasti üles kirjutatud.
Nad leidsid, et ma olen nagu mingi varamu: ma suudan alati neile täpselt öelda, mille poolest on hea või halb see või teine raamat. Kõik mu hinnangud olid põhjendatud.
Kui mina küsisin neilt, miks nad hindasid seda raamatut nii kõrgelt, siis sain vastuseks: "Aga mida Teie arvate sellest raamatust?"
Ma ei saanud kunagi teada, miks nad hindasid raamatut nii, aga mitte teisiti. Selle asemel küsiti, mida mina arvan.
Järjekord jõudis raamatuni, mis oli ühe ja sama kirjastuse poolt välja antud kolmeköitelise õpiku üheks osaks, ja mult küsiti, mida mina sellest arvan.
Ma ütlesin: "Seda raamatut mulle laost ei antud, kuid teised kaks on head."
Keegi üritas küsimust korrata: "Mida Te arvate sellest raamatust?"
"Ma ju ütlesin, et ma ei saanud seda raamatut. Seetõttu ei saa ma ka mingit hinnangut anda."
Seal oli ka raamatulao töötaja, kes ütles: "Vabandage, ma võin kõike selgitada. Ma ei saatnud seda raamatut Teile sellepärast, et ta polnud veel valmis. Reeglina me peaksime saama iga raamatu kätte tähtajaks, kuid seekord jäi kirjastaja mõned päevad hiljaks. Sestap saadetigi meile vaid raamatu makett kaantega ja tühjade lehtedega nende vahel. Kompanii vabandas meie ees ja avaldas lootust, et see kolmeköiteline õpik tuleb arutlusele vaatamata sellele, et kolmanda köite väljaandmine viibib."
Selgus, et selle tühja maketi kohta olid mõned komisjoni liikmed oma hinnangu andnud! Nad ei uskunud, et seda raamatut ei olnud, kuna nende arvamus oli ju olemas. Veelgi enam, hinnang sellele olematule raamatule oli kõrgem kui ülejäänud kahele osale. See asjaolu, et raamatut ei olnudki, ei takistanud neid hinnangut andmast!
Ma arvan, et see süsteem töötab nii: kui te saadate inimestele raamatuid, siis nendel ei ole raamatutega mingit asja - nad teevad oma tööd; nad arvavad: "Sellest pole katki midagi, ei loe ju mina neid raamatuid üksi, neid loevad paljud. Nii et, ei ole tähtis, mis mina sinna kirjutan." Ja mõned kirjutavad arvamuse, kuid mitte kõik. Siis te saate need arvamused kätte, ja te ei tea, miks just see raamat sai vähem arvamusi kui teised - ütleme, et ühe raamatu kohta kirjutas arvamuse kümme inimest, selle teise kohta tuli aga kuus hinnangut. Edasi te keskmistate kõik saadud hinnangud; loomulikult arvestate te ainult saadud arvamusi. Nii et keskmine arv tuleb küllalt mõistlik. Selline keskmistamise protseduur ignoreerib aga kogu aeg fakti, et kaante vahel polnud absoluutselt mitte midagi!
Ma püstitasin selle teooria, nähes, mis toimus meie komisjonis. Tühje kaasi hindas kümnest komisjoni liikmest kuus, teisi raamatuid aga - kaheksa või üheksa inimest kümnest. Keskmistamise tulemus polnud sugugi halvem kui kaheksa või üheksa hinnangu korral. Kõik olid väga hämmeldunud, kui see välja tuli, ja see andis mulle mõningast kindlusetunnet. Selgus, et teised komisjoni liikmed tegid ära suure töö, saates välja raamatuid, kogudes seejärel kokku arvamusi, käies koosolekutel, kus kirjastajad andsid selgitusi raamatute kohta enne, kui nad ise jõudsid raamatuid lugeda. Mina olin komisjonis ainuke, kes ise luges kõik raamatud läbi, saamata seejuures kirjastajatelt mittemingisugust informatsiooni, välja arvatud see, mis sisaldus raamatutes endas ja mis pidi lõppkokkuvõttes jõudma kooli.
See probleem - püüda hinnata, kas raamat on hea või halb teda tähelepanelikult vaadeldes või kogudes kokku arvamused raamatu kohta teistelt inimestelt, kes on teda hoolikalt vaadelnud - tuletab mulle meelde ühte vana ülesannet. Kellelgi polnud lubatud näha Hiina keisrit. Küsitakse: kui pikk on Hiina keisri nina? Et seda välja selgitada, tuleks läbi käia kogu maa ja inimestelt küsida, mida nad arvavad Hiina keisri nina pikkuse kohta, ja pärast võtta nende arvamustest aritmeetiline keskmine.
Vastus saab olema väga "täpne", kuna te keskmistasite tohutu hulga inimeste arvamused. Kahjuks ei selgita te niisugusel viisil midagi välja. Aritmeetiline keskmine, mis on saadud isegi väga suurest arvust mittekompetentsete inimeste arvamustest, ei anna teile olukorrast tõest teavet.
Lõplikult otsustas asja ja sundis mind komisjoni tööst loobuma järgmine asjaolu. Nimelt pidid järgmisel aastal arutluse alla tulema loodusteaduste õpikud. Ma arvasin, et võib-olla on nad teistsugused, ja võtsin mõned neist vaatamiseks.
Kõik oli aga sama: see, mis esimesel pilgul tundus vastuvõetavana, osutus lähemal vaatlemisel jubedaks. Näiteks oli seal raamat, mis algas nelja pildiga: üleskeeratav mänguasi, auto, poiss jalgrattal ja veel midagi. Iga pildi all oli küsimus: "Mis paneb ta liikuma?"
Ma arvasin: "Ahaa, saan aru. Seal tuleb juttu mehaanikast - kuidas vedrud töötavad mänguasja sees; keemiast - kuidas töötab auto mootor; bioloogiast - kuidas musklid töötavad."
Niisuguseid küsimusi armastas esitada mu isa: "Mis paneb ta liikuma? Kõik liigub sellepärast, et päike paistab." Ja me lõbustasime end, vaieldes:
"Mänguasi liigub, sest vedru on üles keeratud," pidin ma ütlema.
"Aga miks on vedru üles keeratud?" pidi ta küsima.
"Mina keerasin ta üles."
"Aga miks sina võid liikuda?"
"Sellepärast, et ma söön."
"Aga toitu saad ainult sellepärast, et päike paistab."
Nii kujunes arvamus sellest, et liikumine - see on lihtsalt muundatud päikeseenergia.
Ma pöörasin lehte. Üleskeeratava mänguasja kohta oli vastus: "Energia paneb ta liikuma." Ja poisi kohta jalgrattal: "Energia paneb ta liikuma." Kõige kohta: "Energia paneb ta liikuma."
See on aga täiesti mõttetu. Kujutage nüüd ette, et oleks olnud kirjutatud: "Vakalikses". Üldprintsiip oleks siis: "Vakalikses paneb ta liikuma". See ei anna aga mitte mingit teadmist. Laps ei saa midagi teada, see on lihtsalt sõna!
Nad oleksid pidanud vaatama üleskeeratavat mänguasja, vaatlema vedrukesi seal sees, uurima neid, uurima rattakesi ja jätma "energia" rahule. Hiljem aga, kui laps juba saab aru, kuidas üleskeeratav mänguasi tegelikult töötab, võib rääkida ka üldisemast mõistest "energia".
Liiatigi pole õige öelda: "Energia paneb midagi liikuma" - kui see miski peatub, siis võite sama edukalt öelda: "Energia peatas ta." See, mida raamatutes silmas peeti, oli kontsentreeritud energia üleminek teistesse vormidesse, mis kujutab endast "energia" mõiste juures ühte väga peent aspekti. Nendes näidetes energia ei kasvanud ega kahanenud, ta lihtsalt muundus ühest vormist teise. Ja kui ese peatus, siis energia muundus soojuseks, üldiseks kaoseks.
Niisugused olid kõik raamatud. Seal kirjutatu oli kasutu, segi paisatud, mitmetähenduslik, segadusse ajav ja osaliselt ebaõige.
Kuidas niisuguste raamatute abil teadusi õppida, mitte ei tea!
Kui ma nägin kõiki neid raamatuid samade puudustega kui olid matemaatika raamatudki, siis tundsin, et mu sisemuses algab jälle vulkaaniline protsess. Selleks ajaks olin ma juba küllastunud matemaatika raamatute lugemisest ja veendunud oma jõupingutuste viljatuses. Seepärast, kujutanud ette veel ühte sellist aastat, ma loobusin tööst komisjonis.
Mõni aeg hiljem sain teada, et raamat, kus energia pani kõik asjad liikuma, pidi saama komisjoni poolt soovituse hariduskomiteele. Ma tegin veel ühe, viimase ponnistuse. Igal komisjoni koosistumisel oli publikul lubatud samuti märkusi teha.
Nii ma siis tõusingi püsti ja ütlesin, miks ma arvan, et see raamat on halb.
Inimene, kes mind komisjonis asendas, vaidles vastu: "Selle raamatu on heaks kiitnud kuuskümmend viis inseneri nii - ja niisugusest lennukompaniist."
Ma ei kahelnud, et selles firmas töötas nii mõnigi väga hea insener. Kuid kuuskümmend viis inimest - seda on liiga palju.
Niisuguse hulga inimeste võimete diapasoon peaks olema küllalt lai. Nii et, nende hulgas pidi olema ka üsna kehvakesi. See oli jällegi kord imperaatori nina pikkuse ja ainult kaantest koosneva raamatu kohta arvamuste keskmistamise probleem. Oleks olnud märksa parem, kui firma oleks palunud raamatu kohta arvamust oma kõige võimekamatelt inseneridelt. Ma ei arva, et ma olen targem kuuekümne viiest inimesest, kuid targem ühest kuuekümneviiendikust statistilisest keskmisest - kindlasti!
Ma ei suutnud midagi tõestada, ja komisjon kiitis raamatu heaks. Kui ma töötasin veel komisjonis, tuli mul mõned korrad käia San Franciscos koosolekutel. Jõudnudesimeselt reisilt tagasi Los Angelesesse, läksin komisjoni büroosse, et õiendada reisikulud.
"Kui palju Teil reisi peale kulus, Mr.Feynman?"
"Lennukisõit San Franciscosse ja tagasi ning auto parkimistasu lennujaamas."
"Aga parkimisarve?"
"Mul ei ole seda, kuid parkimise eest ma maksin 2 dollarit ja 35 senti."
"Kuid meil on vaja kviitungit."
"Ma ju ütlesin Teile, kui palju ma maksin. Kui te mind ei usalda, siis milleks on teil vaja minu arvamust selle kohta, kas õpikud on head või halvad?"
Sellest tuli suur segadus. Kahjuks pidasin ma tavaliselt loenguid mõne firma või ülikooli juures, või lihtinimestele, mitte aga valitsusasutustes. See käis nii: "Kui suured olid Teie kulutused?" - "Nii-ja-nii-palju." - "Siin see on, Mr.Feynman."
Nüüd ma otsustasin, et ei anna neile enam mitte millegi kohta kviitungeid.
Pärast teist reisi San Franciscosse küsiti mult jälle pileteid ja kviitungeid.
"Mul ei ole neid."
"Nii see ei lähe, Mr.Feynman."
"Kui mind võeti komisjoni tööle, siis mulle öeldi, et te tasute kõik mu kulud."
"Kuid meile on vaja kviitungeid, mis kinnitaksid kulusid."
"Mul ei ole midagi tõestada, kuid te teate ju, et ma elan Los Angeleses ja käin koosolekutel teistes linnades. Põrgu päralt, mis moel ma teie arust sinna pääsen?"
Nemad ei andnud alla, ja ka mina jäin oma juurde. Ma teadsin, et kui olete võtnud sellise seisukoha nagu mina, mil te ei lase ennast süsteemil alla suruda, siis tuleb teil tasuda kõik sellest johtuvad kulutused. Niisiis, ma olin täielikult rahuldatud, kuid mulle ei makstud ka kunagi sõitude eest.
See on üks neist mängudest, mida ma sageli mängin. Nad tahavad kviitungit? Ma ei anna neile kviitungit. Siis mulle ka ei maksta. Klaar, ma ei tahagi raha. Nad ei usalda mind? Pagan sellega. Loomulikult on see absurdne! Ma tean, et selline on valitsusasutuste tööstiil. Mis siis ikka, tuleb neid pitsitada!
Ma arvan, et inimesed peavad teisi inimesi kohtlema inimestena. Ja kui mind koheldakse nii nagu praegu, siis ei kavatse ma nendega tegemist teha! Kas nad tunnevad ennast halvasti? Jah, seda küll. Kuid mina tunnen ennast samuti halvasti. Olgu siis nii.
Ma tean, et nad "kaitsevad maksumaksjat", kuid vaatame, kuidas on maksumaksja kaitstud järgnevas olukorras.
Meil oli kaks õpikut, mille suhtes me polnud ka pärast paljusid vaidlusi suutelised otsust vastu võtma - nad olid täiesti võrdväärsed. Nii me siis jätsime selle küsimuse hariduskomitee otsustada. Komitee pidas vajalikuks võtta arvesse ka raamatute hindu, ja et need kaks õpikut olid tõepoolest teineteisele väärilised partnerid, siis kuulutati kirjastuste vahel välja vähempakkumine.
Nüüd kerkis esile küsimus: "Kas koolid peaksid raamatud kätte saama tavalisel ajal või veidi varem, algavaks semestriks?"
Ühe kirjastuse esindaja tõusis püsti ja ütles: "Me oleme õnnelikud, et te võtsite vastu meie pakkumise; meie suudame raamatutega toime tulla uue semestri alguseks."
Seal oli ka selle kirjastuse esindaja, kes konkursil alla oli jäänud; ta tõusis püsti ja ütles: "Et meie kaotasime pakkumise hilisema tähtaja tõttu, siis ma arvan, et nüüd, kui tähtaega peetakse oluliseks, suudaksime ka meie õpiku varem valmis saada."
Mr. Norris, seesama Pasadena jurist, kes kuulus komisjoni koosseisu, küsis sellelt mehelt: "Kui palju läheb see maksma, et raamatut varem kätte saada?"
Ta ütles mingi arvu - see oli väiksem varasemast.
Esimene mees kargas püsti: "Kui tema muutis oma pakkumist, siis on ka minul õigus oma pakkumist muuta!" - ja ta nimetas veel väiksema arvu!
Norris küsis: "Kuidas siis nii - me saame raamatu varem kätte, ja ta tuleb odavam?"
"Jah," ütles üks meestest. "Sellisel juhul me saame kasutada erilist ofsettrüki meetodit, mida tavaliselt teha ei saa..." - järgnes veel rida põhjendusi, miks raamat odavneb.
Teine mees kinnitas: "Tõepoolest, trükkides raamatut kiiremini, tuleb ta odavam!"
See oli tõeline lops. Lõppkokkuvõttes väheneksid kulutused kahe miljoni dollari võrra. Norris oli tulivihane sündmuste niisuguse käigu tõttu.
Juhtus see, et tähtaja ebamäärasus pani mehed omavahel võistlema. Harilikult, valides raamatuid nende maksumust arvestamata, ei olnud mingit põhjust alandada nende hinda; raamatupidajad võisid hinna määrata täielikult oma suva järgi.
Võistlus hindade alandamise eest ei andnud mingeid eeliseid; see, mis siin toimus, oli lihtsalt mulje avaldamine komisjoni liikmetele.
Muuseas, millal iganes ka komisjoni istung ei toimunud, alati olid kohal ka raamatute kirjastajad, kes lõbustasid komisjoni liikmeid, tehes neile välja lõunaid ja vesteldes nendega kirjastatavatest õpikutest. Mina ei võtnud sellest kunagi osa.
Praegu on mulle küll kõik selge, kuid siis ei teadnud ma midagi arvata Western Unionist tulnud postisaadetisest, kus oli sees kuivatatud puuvilja ja muud nipet - näpet, ning millele oli kirjutatud: "Tänuga meie perelt Teie perele – Pamiliosed."
Paki oli saatnud keegi perekond Long Beachist, kellest ma ei olnud kunagi midagi kuulnud. Arvatavasti taheti see saata oma sõbra perele, kuid eksiti nime ja aadressiga. Ma otsustasin selle asja ära klaarida. Ma helistasin West Unionisse, sain saatja telefoninumri ja helistasin neile. "Halloo, mina olen Mr.Feynman. Ma sain paki...."
"Oo, Mr.Feynman, siin Pete Pamilio." Ta ütles seda nii semulikul moel, et ma arvasin, et peaksin teda tundma! Ma olen juba kord seesugune puupea, et ei suuda kunagi meenutada, kes on kes.
Ma siis ütlesingi: "Vabandage, Mr.Pamilio, aga ma ei mäleta hästi, kes Te olete..."
Selgus, et ta oli ühe kirjastaja esindaja, kelle raamatuid ma pidin komisjonis arvustama.
"Kuid see on arusaamatus."
"See on ainult perekonnalt perekonnale."
"Jah, kuid ma ju arvustan seda raamatut, mida Teie kirjastate; keegi võib Teie heatahtlikkust valesti tõlgendada!" Ma sain aru küll, mis toimub, kuid mängisin veidi lolli.
Teine taoline juhtum leidis aset siis, kui üks kirjastaja saatis mulle nahkportfelli, millele oli kuldtähtedega mu nimi kirjutatud. Ma rääkisin neile sedasama: "Ma ei saa seda vastu võtta. Ma just praegu arvustan raamatuid, mida teie kirjastate. Ma arvan, et te saate sellest aru!"
Üks komisjoni liige, kes oli selles ametis juba väga kaua aega olnud, ütles: "Ma ei võta kunagi seda kraami vastu. Niisugune asi viib mind alati endast välja. Kuid kõigele vaatamata see jätkub."
Tegelikult magasin ma maha ühe väga hea võimaluse kõige selle lõpetamiseks. Hotelli San Franciscos jõudsin ma õhtul, et osa võtta oma esimesest komisjoni istungist järgmisel päeval. Ma otsustasin minna linna peale jalutama ja kusagil õhtustada. Kui väljusin liftist, hüppasid kaks hotelli vestibüülis pingil istunud noormeest püsti ja tulid mu juurde: "Tere õhtust, Mr.Feynman, kuhu Te lähete? Me ehk näitaksme Teile San Franciscot?" Nad olid kirjastuskompaniist, ja ma ei tahtnud nendege mitte mingit tegemist teha.
"Ma lähen välja einestama."
"Me võime Teid viia sööma."
"Ei, ma tahan üksi olla."
"Hästi, mida Te ka ei tahaks, me võime Teid kõiges aidata."
Ma ei suutnud vastu panna ja ütlesin: "Ma lähen välja, et ennast hädaohtu saata."
"Ma arvan, et me võime Teid ka selles aidata."
"Ei, laske mul hoolitseda selle eest ise." Hiljem ma mõtlesin: "Millise vea ma tegin! Ma oleks võinud lasta kogu sellel masinavärgil toimida, ja pidada päevikut, et kõik Kalifornia osariigi inimesed oleksid näinud, kui kaugele on nende kirjastajad läinud." Ja siis veel see kahe miljoni dollari suurune lahknevus. Jumal ise teab, kustkohast oleks tulnud pigistada!
Võnkering
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar