Entroopia, S –, füüsikaline suurus, millega kirjeldub segadus, hajumine, ühtlustumine, korratus, kaos

Kui vana sa olid, kui esimest korda kohtusid statistilise füüsikaga?

Michio Kaku ja Morgan Freeman

Termodünaamika II printsiip... Jah, kuidas seda öelda? Võib-olla see, et entroopia kasvab iseenesest, aga kahaneb suure vaeva ja kuluga. 

Rudolf Clausius (1822 - 1888): Soojus (soojushulk, soojusenergia) läheb (liigub, voolab) iseeneslikult alati soojemalt kehalt külmemale. Seepärast temperatuurid ühtlustuvad, lõpuks saabub termodünaamiline tasakaal.

Kas külmik rikub termodünaamika II printsiipi?

Veelkord, termodünaamika II printsiipi võib sõnastada mitmeti:

• Soojus ei saa iseenesest üle minna külmalt kehalt kuumemale.
• Isoleeritud süsteemis kulgevad kõik protsessid entroopia kasvu suunas.
• Protsess, mille ainsaks tulemuseks on soojuse ülekandumine külmemalt kehalt kuumemale ei ole võimalik.
• Jne

Elu- ja tööruume tahaks üha rohkem jahutada. Seda oli imelik rõhutada, kui meie siinpool pigem kütame ja muretseme, aga meenutades viimaseid suvesid – enam mitte. Näis palju seda kütmist järgmine kord tuleb ja palju suvel jahutust vaja läheb.

Arthur Schoppenhauer (1788 – 1860), pessimistlik filosoofia. Tõepoolest, kui vaadata tema tsitaate, see ei paista kuigi rõõmustav. Samas ei tähenda inimese (isegi filosoofi) kohta kuigi palju see, mida ta kirjutab ja ütleb. Nii ehk naa, termodünaamika II printsiip andis 19. sajandi pessimistidele hea võimaluse – UNIVERSUMI SOOJUSSURM. Kõik jahtub, lahjeneb, hävib, sureb...

Ludwig Boltzmann (1844 – 1906) leidis termodünaamika statistilise selgroo. Kui me sõnastame termodünaamika II printsiibi entroopia kasvu seadusena, siis võib ehk öelda, et soojuse iseeneslik üleminek külmalt kehalt kuumale ei ole võimatu. Seda ei lihtsalt ei juhtu. Õieti selle juhtumise tõenäosus ei erine mõistlikul määral nullist.

Keda huvitab termodünaamika, tõepoolest?

Steve Mould räägib kõik selle jutu ühe jutiga ära.

And Now for Something Completely Different

Maxwelli deemon